Viimased päevad on olnud väga kiired. Miks? Sest kaua oodatud puhkus on kohe käes. Ma ei ole juba 5 aastat korralikul puhkusel käinud. Üks osa minust ütleb, et ära mine, palju on pooleli ja palju on teha. Teine pool ütleb et vaim on väsinud ja ka tugevad vajavad vahest puhkust. Pean saama olla eemal igapäeva tegevustest. Oli kindel plaan, et reisile minnes jätan arvuti koju ja ettevõtte telefoninumbri jätan äripartnerile. Teen veel oma viimased toimetused, mida saab, 2 nädalat ette. Suunan meilid äripartnerile ümber. Viimasel õhtul enne lendu käin veel poes ja ostan ujumisriided. Lisaks perele võtsin reisi kaaslateks paar raamatut mille lugemist olin edasi lükanud. Üks nendest oli “miljoni dollari coach”. Viimast soovitan kõigile juhtidele. Kodus 1 tund pakkimist ja olen valmis reisile minema. See, et ma üldse jõudsin nii kaugele, et reisile minna on positiivses mõttes süüdi minu perekond. Mind pandi ühel päeval fakti ette. Lennupilet on ostetud. Pääsu ei ole. Tuleb minna. Eks minu perekond hakkas ka minu vaimse tervise üle muretsema. Tuled põlevad aga kedagi ei ole kodus. Hakkasin viimasel ajal emotsionaalseks muutuma ja fookus läks uduseks. Hommikul lennukile ning 4 tundi sõittu. Lennukis mõtlesin, et kui varem reisisin, siis juba lennukis oli selline mõnus puhkuse ärevus sees. Hetkel ei tundnud ma midagi. Tunne oli nagu eile ja üleeile kui reisile veel suurt ei mõelnud. “küll see õige puhkuse tunne ikka ka tuleb”: mõtlesin endamisi. Maandudes olin sattunud Kreeta saarele. Õhk oli 34 kraadi soe. Päike paistis. Just nagu mulle meeldib. Seekordsel reisili oli meil renditud maja ranna ääres ja broneeritud rendiauto. Minul oli au olla esimeseks autojuhiks meie reisi seltskonnas. Auto juhtimine võõras riigis ja võõras linnas ei ole mulle esmakordne. Olen sõitnud varem nii mõneski välisriigis. Eksootilisem kogemus siiani oli Tais. Kus auto rool oli paremal pool. Enne ringristmikku oli alguses ikka korralik segadus. Ja igas kurvis läksid kojamehed tööle kui tahtsin suunda näidata. Kuid hiljem harjusin ära. Kreeta saare liikluses tajusin, et olen vaimselt samamoodi häiritud kui Eesti liiklus kaoses. Huvitav miks? Tegemist on ju teise riigi ja teise situatsiooniga. Miks ma olen sama moodi ärritatud. Kuna antud hetkel oli vaja keskenduda liiklusele siis sellel mõtte üle ma rohkem ei juurelnud. Reisiplaan laias laastus oli teha üks päev huvireis autoga ja teine päev rannapäev. Seega 5 päeval sõitsime ringi ja 5 päeva olime rannas. Ja nii üle päeva. Rannapäevad oli minu väike tingimus. Õhtul meie Kreeta koju jõudes, parkisin auto hoovi ja läksime ümbrust vaatama. Majast randa oli 7 väga järsku minutit. Maja asus kõrgel mäe otsas. Kui teed mööda, mis alla randa viis, üles tulla siis tee kallak oli nii suur, et kui käed ette sirutada siis oleks maad puudutanud.
Järgmine päev rannas rentisime lamamistoolid. Avasin oma raamatu ja minu puhkus algas. Kuid kas ikka algas? Mõne minuti möödudes taipasin, et ma ei suuda raamatusse süveneda. Töö mõtted keerlevad peas, ei suuda neist kuidagi lahti lasta. Tunne on nagu ma ei oleks kohal. Nagu keha ja vaim oleks endiselt Eestis ja teeks tööd. Samad emotsioonid autoroolis. Sama tunne rannas 4000 km kauguse lamamistoolis nagu oli nädal varem tööl. Mis toimub? Panen raamatu kinni. Hakkan juurdlema. Mis siis minuga lahti on. Kõigepealt hakkan lahkama emotsioone. Me kõik oleme emotsionaalsed. Me ei saa sinna midagi parata. Aga mida ma teha saan on oma emotsioone kontrollida. See on ju minu teha milliseid emotsioone luban endal kogeda ja milliseid mitte. Aga miks nad siis ikka tulevad. Ja, negatiivsed emotsioonid, no need tulevad nii lihtsalt. Miks positiivsed ei tule nii lihtsalt? Mõtlen ma. Emotsioonide teema kallal mõtiskledes jõuan esimese taipamiseni. Meie aju ei tee vahet vanal kogemusel ja uuel reaalsusel. See toimib nagu automaatne programm. Sisse harjunud mustrid. Sisse harjunud emotsioonid. Näiteks kui oleme hommikul harjunud olema autoga ummikus, vihane ja karjumas kaasliiklejate peale. Siis kui läheksime järgmine hommik tööle teist kaudu kus on vähem liiklust, siis kogemus on teine, kuid ikka oleme halvas tujus ja otsime kaasliiklejaid kes ei oska liigelda ja kelle peale karjuda. Tegelikult ei ole ju põhjust. Kui meil täna on uus kogemus kuid aeg ja situatsioon on sarnene siis meie automaatprogramm tõlgendab selle samaks kogemuseks nagu eile. Lisaks taipasin, et kui sinuga juhtub midagi halba/ ootamatut. Midagi sellist mis ei ole sinu süü. Keegi teine tegi sinule midagi. Ma ei mõtle füüsiliselt, vaid vaimselt halba. Ütles midagi halvasti. Pettis sind. Sinna sa ei saa sina ise midagi parata. Kuid kui sa oled nädal hiljem halvas tujus. Kuis sa 1 kuu hiljem oled samas kohas kui sind peteti ja ei ole liikunud edasi. Siis see on 100% sinu süü. Olen nõus, et meil kõigil on mingil määral õigluse tunnet. Meie õigust/õiglust riivati. Kuid meil kõigil on võimalus oma arvamus kõva häälega välja öelda, käituda oma tõekspidamiste järgi ja edasi liikuda. Kui vaja peame mõned inimesed enda elust lihtsalt välja amputeerima.
Kui meil oli eile halb tuju siis miks meil on täna samuti halb tuju. Selle järel jõudsin aja faktorini. Mis asi üldse on aeg. Aeg on ju kokkulepitud mõõtühik. Nagu kg, meeter, cm, aasta, kuu, min sekund. Me elame ja tegutseme olevikus. Kõik toimub olevikus. Me ei saa muuta minevikku ega tulevikku tegutsedes olevikus. Me saame muuta olevikus ennast, et olla tulevikus keegi teine ja teha seeläbi teisi tulemusi. Kuid tegutseme ikkagi olevikus. Kas tuleb tuttav:”ma ei ole täna see kes ma olin eile ja ma ei ole homme see kes ma olin täna”. Seega kui me elame olevikus siis miks me tunneme ennast halvasti või miks meil on teatud emotsioonid mis tekkisid minevikus. Seda me ju muuta ei saa. Ainult olevikus saame kontrollida ja juhtida oma emotsioone ja tundeid. Peame treenima oma aju ja sisendama uusi mõttemustreid. Kui sisestame endale ainult positiivseid mõtteid. Siis ei saa negatiivsed meid kätte. Usun, et see muutus negatiivselt positiivsesse mõttemaailma ei juhtu päevapealt. See vajab treenimist ja aega. Samuti taipasin, et emotsioonid ja tunded tuleb lõpuni tunda. Mis ma selle all mõtlen? Näiteks olles Kreeta saarel rendiautos, tihedas liikluses võõras linna, otsisime parkimiskohta. Vabu kohti ei leidnud. Meie taga ja ees autod signaalitasid. MAnööverdamiseks ei olnud ruumi. Autos oli palav, emotsioonid keesid üle. Kõik küll googeldasid, et kus järgmine parkimiskoht asub. Tahtsid aidata. Mina nähvasin, et kui kõik nii targad on sõitku ise. Lõpuks leidsin nurga taga vaba parkimiskoha ja parkisin auto ära. Sain aru, et kõik teised solvusid. Tuletasin endale meelde päev varm mõttelendu emotsioonide teemal. Analüüsisin: kust emotsioon tuli, miks tuli? Sain aru, et sellel ei olnud põhjust ja mina olen süüdi, et ei suutnud kontrollida oma emotsioone. Selle tegevusega tegin kiire analüüsoi emotsioonile, leppisin sellega, ja tegin järelduse, vabandasin. Ühesõnaga tundsin emotiooni lõpuni. Praktiseerisin seda ise puhkusel 10 päeva jooksul. Ma ei ole kunagi varem olnud sellisel selgusel oma emotsioonides ja tunnetyes kui praegu. Samuti on foobiatega. Sa pead aru saama miks sul on mingi foobia. Miks sa seda tunned. Kuidas sellega tegeleda. Kui sul on emotsioon koge see lõpuni. Analüüsi ja lahenda see. Liigu edasi. Seda on lihtsam öelda kui teha. See tunne kui sa suudad kriitilistel hetkedel emotsioone kontrollida ja ennast kõrvalt näha ning analüüsida. Analüüsida mida ja miks ma kogen. See on vabastav tunne. See on tunne, et olen jälle sammuke lähemal oma enda paremale versioonile. Eriti mõnus on see tunne kui sa konfliktis kõrvalt näed kuidas sina suudad emotsioone kontrollida kuid teised konfliktis osalejad ei suuda.
Kontroll ei seisne rahas ega võimus, ega selles, kuidas suudad nende vahenditega teisi kontrollida, vaid selles, kuidas suudad kontrollida kõiki neid elemente endas, nii omad täielikku kontrolli enda tegemiste üle, mida keegi teine sinult võtta ei saa. Sel hetkel muutusid ohtlikuks!
Raul Sisa
30/08/24
Comments