Kuulsin tuttavalt ühte lugu. Nimelt ta rääkis, et Aafrikas on pärismaalaste hõim kes elavad hetkel nagu inimkond elas 2000 aastat tagasi . Neil ei ole sotsiaalmeediat ega televiisoreid. Neil ei ole elektrit ega külmkappe. Neil puudub igasugune moodne tehnika toidu valmistamiseks ja saaklooma küttimiseks. Hommiku ärgates ei ole neil võimalik kohe kohvi ja hommikusöögi kallale asuda. Hommikusöögi toiduained ei oota sind külmkapis. Hommikusöögi saamiseks tuleb minna džunglisse ja see hankida. Pärismaalaste ellujäämine sõltub nende endi osavusest ja tarkusest. Selleks, et toit lauale saada tuleb käia jahil. Eluks vajaliku hankimine sõltub 100% neist endist. Kõik oskused tulevad läbi katsetamise ja proovimise. Peale edukat ja väsitavat jahti istub pärismaalaste kogukond lõkke ümber. Toimub infovahetus ja päeva kokkuvõte. Tehakse plaanid järgnevateks päevadeks. Õhtul hämaras kui väljas on juba rahulik ja kuulda on ainult dzungli hääli, Vanemad liikmed hakkavad jutustama lugusid jahil käikudest. Kuidas jahti pidada. Millised on nende kogemused. Igas kogemusega loos on korralik annus emotsiooni ja adrenaliini. Jutustamise juurde käivad seštid. Samuti räägitakse lugusi mida nemad on omakorda õppinud enda esivanematelt. Nooremad kuulavad tähelepanelikult ja talletavad iga emotsiooni, kogemuse ja tarkuse oma mälusoppi. Miks? sest see võib päästa tulevikus nende elu. Nendest lugudest sõltub noorema põlve jahi edukus. Ja omakorda noorte tulevaste perde ellujäämine. Pärismaalased ei vaata internetist kuidas seda teeb keegi teine. Nad teavad, et kõik sõltub neist endist.
Selle looga toimus minul emotsionaalne side ja samastumine. Minu üheks hobiks on kalapüük. Selle hobi tähendus on ajas muutunud. Kui varem oli oluline väga hea püügivarustus. Kalastustarvete poes olin tihe külaline. Kõik uued landid ja õnged olid minu varustuses olemas. Vahest oma kalapüügi varustust vaadates oli tunne, et võin ise kalastustarvete poe avada. Hetkel on püügivarustusest tähtsamaks osutunud kogemused ja elamus mis ma sellest saan. Soov tegeleda oma hobiga selliselt, et saaksin seda nautida. Olen käinud kalal erinevates kohtades. Kuid Eestis on üks koht mis on mulle eriti südamelähedane. See koht asub Väikeses-Emajõe ääres. See asub väga looduskaunis kohas. Suuremad teed ja tsivilisatsioon on 15km-20km kaugusel. Sinna satub harva inimesi. Meil on väike sõpruskond kellega me seal kokku saame. See sõpruskond ja need inimesed on totaalselt erinevad, nendest, kellega ma suhtlen igapäevaselt. Ja see mulle meeldib. Totaalne keskkonna vahetus. See koht oleks nagu salajane portaal kuhu sattudes toimub transformatsioon. Kogemus on värskendav. Kutsume seda Soontaga Laagri platsiks. Seal on olemas katusealune ja lõkkekoht. Magamine toimub telgis. Ühel pool laagriplatsi on ürgmets ja teisele poole jääb jõgi. Suurepärane idüll. Saabudes laseme paadid vette ja paneme püügiriistad valmis. Seejärel paati ja kalale. Kalapüük käib mööda jõge, kuni Võrtsi-Järveni. Aastatepikkuse kogemuse järel on kohad kust kala saab välja uuritud. Väikene osa on õnnel kui suurem osa varem omandatud tarkustest. Olete kindlasti kuulnud nalju kalameeste juttude kohta. Kalamehed räägivad oma saagi suuremaks kui see tegelikult on. Väikese-Emajõe ääres kalal käies on tavaks, õhtu saabudes, istuda lõkke ääres ja rääkida juttu. Mõnikord julgemad mehed loevad oma tehtud luuletusi. On sume suveõhtu. Õhk on läinud juba jahedamaks. Kõht on mõnusalt kalasupist pungil täis. Kuulda on tuulekohinat puuladvas. Taamal metsahääled. Kuskil köhatab sokk kes oma territooriumi valvab. Kolm meest istuvad ümber lõkke. Vaikselt, keegi ei räägi, kõik vaikivad. Ja niimoodi terve tund. Aega siin keegi ei mõõda. Sõber Endel, kes on minust 15 aastat vanem, hakkab rääkima. Ta räägib ühest varasemast kalapüügi kogemusest. Alustab sellest milline oli ilm. Kust puhus tuul. Millise õngega ta sellel hetkel kala püüdis. Mis oli söödaks. Ta teeb seda emotsiooni ja entusiasmiga. Just nagu see oleks juhtunud äsja. Ta kirjeldab väga elavalt kuidas ta kala väsitas. Ei kerinud kala kohe paati kuna tegu oli suure kalaga ja see oleks õnge nööri katki teinud. Kartis kala kaotada õnge otsast. Kala näitas ennast korra paadi kõrval.Seejärel saedis ta oskuslikult valmis kahva mida on tarvis, et suur kala paati vinnata. Et kala õnge otsast ära ei läheks. Ning ootas järgnevat kala ilmumist paadi kõrvale. Ettevaatlikult ja oskuslikult libistas ta kahva kalale ümber ja rauhti tõmbas kala paati. To kala oli 8 kg haug. See oli tema rekord kala. Mina ja minu sõber Tarmo kuulame seda lugu suu lahti ja talletame iga väikese detaili räägitud loost oma ajusoppidesse. Oli meeleolukas õhtu.
Järgmisel hommikul kell 4:00 ärgates oli udu veel maas. Jõe ääres on udu tihti kuna vesi jões on soojem kui õhk. Suvel tuleb tihti ette, et hommikul tuleb panna selga paks jope ja kui päike juba kõrgel siis piisab lühikestest riietest. Seadsime kalapüügi varustuse püügivalmis. Päike hakkas tõusma. Tegin lõkke kiiresti üles. Äratasin ruttu sõber Tarmo üles. Keetsin kohvi ja tegime väikse ampsu. Lõkkepeal keedetud kohvil on kohe teine maitse. Siis sättisime ennast kalale. Meeleolu on väga hea. Tunda on kerget ärevust. Lükkasin paadi vette. Enne minekut meenutasime mõlemad eilse õhtu lugu mida Endel rääkis. Iga kui viimane detail oli meeles. Õngele panin otsa just selle sööda millest sõber oli eile õhtul lõkke ääres rääkinud. Ning suundusin just sinna jõekäärdu millest olin eile kuulnud. Lootes saada samuti korraliku trohvee kala. Mõned jutud jäävad meelde, mõned ununevad. Meil kõigil on oma lugu(kogemus). Räägi oma lugu. See võib muuta kellegi elu!
留言